…
Millalgi kevadel asutasin ma suure eufooriaga uue ettevõtte.
Kuna Tartus on suhteliselt võimatu nö normaalset töökohta leida, kui sul tuttavaid ees pole.. siis paraku pead Sa ise midagi välja mõtlema(juhul, kui sa ei soovi Tallinna või välismaale kolida)
Mõeldud tehtud. 🙂
Järgmisena.. naistehädad, suure stressiga on päevad hilinenud varemgi, mis seekord saaks teisiti olla. Hea küll, teen siis selle testi ära, nagunii on negatiivne nagu alati.
Miski hele triip.. mõlemal pool. Jooksin apteeki ja ostsin veel 5 testi. Kõigil sama tulemus… heledad triibud… Kõne haiglasse: sooviksin tulla vereproovi andma, raseduse suhtes noh.
Kohal..pisut kannatust ja siis.. palju õnne, te olete juba mitmendat kuud rase.
Oi, aitäh. Suurepärane. Mis nüüd mu karjäärist saab? Unistused.. kuidas neid lapse kõrvalt realiseerida? Kas mul hakkab ka paha nagu paljudel? Oksendamine ja kõik see, mida ma olen kuulnud.. sünnituse peale veel ei julge mõeldagi..
Sel päeval ma lihtsalt istusin kodus ja vaatasin tühja pilguga seina. Mingi osa minust oli elevil ja õnnelik.. teine osa oli segaduses. Ma nimelt arvasin kunagi 18-aastasena, et mulle ei meeldi lapsed ja mina neid kunagi ei saa ka.
29-aastasena mul pole midagi nende vastu. Peaasi, et nad liiga palju ei tüütaks.( oma laps ei lähe siinkohal arvesse loomulikult.)
Mu tutvusringkonnas on väga vähestel lapsed. Enamasti pidi see suheteliselt nauditav aeg olema, pean silmas rasedust.. kui paha aeg üle läheb.
Mis paha aeg? See, kui sa iiveldusega Emos tilguti all istud või mingite valudega jälle Emosse satud. Kui sul on kõrvetised, kõhupuhhitus, suvi ja kuumad ilmad, minestamine, madal/kõrge vererõhk, migreen, unetus, kohutavad unenäod ja nii edasi…
Nädalaid vaid 27 või siis juba 27… ja ootan endiselt seda ilusat aega.. samal ajal kui selg aina enam valutab.. Enamus tuttavaid / sõpru on mind siiani lohtutanud, et hullemaks veel läheb.
Ausalt, ma ei tea, mis mind ees ootab. Tööd teen ma küll kodus, aga seeeest koguaeg. Mingist dekreedist pole juttugi, ammugi sellest, mis peale sünnitust saab.
Ma pole ennast ühegi haiguse või nö halbade juhtumitega kurssi viinud. Niipalju kui kusagil kaugelt meediast olen kuulnud või mõni tuttav rääkinud on.
Kui te olete ka rase või plaanite jääda, siis ma soovitan mitte liituda nende populaarsete beebigruppidega Facebookis või mujal… või siis liituge, aga lugege kõike nii vähe kui võimalik.
Inimesed lähevad seal hulluks. Sõna otseses mõttes on seal erinevaid inimtüüpe, kelle jaoks isegi no-spa, paracetamol on mürk(need on raseduse ajal lubatud rohud). Valu tuleb lihtsalt ära kannatada. Seljasüstid ja kõik muu võite ka ära unustada ja mees võiks/peaks kindlasti olema sünnitusel kõrval ja kätt hoidma. Rõve. Endalgi on ju raske, miks asja veel raskemaks teha.
Kõik me oleme erinevad, samamoodi ka meie arvamused ja otsused. See on lihtsalt minu arvamus ja minu lugu. Respekt teile, kes te suudate mitu mitu mitu last järjest või isegi mingi vahedega valmis vorpida. Kuradi raske ju on! Või siis kõikidel pole….
(Vankrid, kaalutõus-langus, toitumine, lapsetoa mööbel, kas ma saan hakkama, kas kõik on ikka korras..)
To be continued…. 🙂