Jätk.. Sünnitus.
Meenutan enne lugemist, et tegu on Minu looga. Iga lugu on erinev.
Proovin mitte liiga süvitsi pressidest ja kõigest muust valust rääkida, vaid mind paneb muretsema üleüldine olukord naiste/sünnitajate suhtes.
Samamoodi söön ma pisut oma sõnu.. Facebooki beebigrupis ma tõesti kõiki postitusi ei lugenud, aga sain paar head uut tuttavat juurde, kellega siiani suhtlen. Ma ei hakka mainima asutust, kus ma sünnitasin.. see probleem on suurem. Olles rohkem nüüd asjadega kursis ja inimestega rääkinud..
Kas see on normaalne, et pead olema haiglas järjekorras, et sünnitada? No sest järjekord on.. nagu kaupluses, teate küll.
Kas see on normaalne, et sa lähed valudega haiglasse, aga 3cm avatust on liiga vähe, haigla soovib 4 cm. Saad vastuseks, mine koju ja kui hullemaks läheb tule tagasi. Kuidas ma ma tean, et nüüd on 1 cm avanevust juures? …Ja taas saadetakse koju.
(((NB!! käisin eelnevalt haigla valvearsti juures, kes vaatas mu üle ja ütles, et ma hakkan varsti sünnitama, mingu pangu ma ruttu kott kokku ja haiglasse… oi ma olin õnnelik!!!!!!)))))
Öeldakse, et õige valu tunnevad naised ära.. veed tulevad ära jne.. INDIVIDUAALNE!
Läksin valvearsti nõudel 9.12 haiglasse sisse oma valudega. Esimene lause, mida kuulsin oli.. „ Oh issand, kuhu me selle paneme veel“ .. Noh jah.. õnneks sain ikkagi kohakese, kus siis niisama lamada, sest mind taheti järgmine hommik koju saata, kuna arsti arust oli tegu „valevaludega“. Antud arst arvas, et valvearst oli millegist valesti aru saanud… misasja nagu, mis toimub, hakkan ma sünnitama või ei siis või.. mis?????????
AINUKE asi, mis mind lohutas oli see, et hommikul on uus vahetus ja ehk see uus arst.. saab minust aru, et mul on jube valus.
Ja nii juhtuski. Avatus polnud küll suurenenud, aga miskipärast ta ütles kohe, et mind sünnitustuppa viiaks ja veed lahti tehakse.. Lõpuks ometi!
Veed olid rohelised.. enamus naisi teab, mis see tähendab.. otseselt ei midagi halba, but you never know… Siinkohal tänan ma oma ämmaemandat, kes sünnituse vastu võttis ja oli igati toeks. (VEDAS SELLEGA MUL IKKA)
Epiduraal ja naerugaas aitasid palju, kui keegi tulevikus kahtleb, kas neid kasutada või ei. Seljavalu oli vaid 1 päev. Lapsel oli hapnikupuudus ja mind taheti koju saata samal päevalJ. Igatahes, saime sellest üle õnneks ruttu ja 10.12 oli väike ime mu rinnal! J (sünnitus kestis kokku 6h)
Ausalt.. olen taolisi ja veel hullemaid lugusid kuulnud ……….. Ja loomulikult iga vahetus, mis haiglas toimus.. kõigil ämmaemandatel, arstidel on ju eriarvamus, kuidas mida tegema peab või misasi midagi tähendab. Olles esmasünnitaja… ajab see „juhtme“ ikka väga kokku!!
Rinnapaisud ja delikaatsemad asjad jätan ma siinkohal enda teada. Väsimus annab veel korralikult tunda, kuna ma olen eelnevalt olnud „kõva“ magaja.. 🙂
Kui nüüd võrrelda sünnitust/ suhtumist rasedasse / rasedust ennast/ esimesi nädalaid beebiga .. Siis ausalt, ma ei oska öelda, mis kõige keerulisem oli/on.
Ma olen alles alguses ja arvatavasti seda vastust oskan öelda hiljem.
Hetkel ütlen endiselt RESPEKT NAISED! OLETE TEIE IKKA TUGEVAD OLENDID!!!
XOXO