Avastasin, et olen viimase postituse teinud 28.12.2019. Ja nüüd öösel tuli mõte, et võiks jätkata.
Kirjutan veidi veel oma kogemusest.. Esimesed kuud.. ausalt neid ei taha meenutada. Tegelikult ju imeline aeg.. kui keegi oleks kohe ette hoiatanud, et kõik see nutt ja magamata ööd ongi normaalsed ja see läheb üle. Sel hetkel oli seda raske uskuda. Ma arvasin, et ma ei saagi enam kunagi magada.
Mida aeg edasi, seda lihtsamaks läks kõik. Lõpuks kui hakkasin oma unevõlast vaikselt taastuma, hakkasid mu lähedased rääkima, et nii ongi. Ma tänan kõiki selle toe eest! Mis siis, et see info pisut hiljem minuni jõudis 🙂
Kuna mu elukaaslasel polnud eelnevalt lapsi ja meil mõlemal pole ka õdesid-vendi.. oli olukord ikka nii uus kui olla saab.
Tänaseks on Sebastien 10-kuune.. läheb 20.00 paiku magama ja hommikul 8.00-9.00 vahel ärkab.(jah, piima tahab ikka öösiti) Siiamaani mõtlen, et kas see on ikka okei, kui olime harjunud koguaeg kordamööda üleval olema. jaa muidugi see nii ei jää.. uneaeg on neil pidevas muutumises. Ainuke asi mis vahepeal veel muret tegi, olid hambad.. kuid see läks ka suhteliselt leebelt üle.
Kuna olen sunnitud tööd tegema päeval, on lapsel ammu ka hoidja. JUMAL TÄNATUD tema eest!!! Muidu kodus meeldib talle koeraga mängida, avastada uusi asju ja süüa meeldib ka palju. Riiete selga panekut vihkab.. nagu enamus 🙂
Sünnitus pole mul siiani meelest läinud.. halva kogemuse tõttu pole mul plaanis rohkem lapsi saada… never say never tean… võibolla see vaid hetke emotsioon.
Loo moraal.. kui teie tutvusringkonnas peaks olema sama segaduses värske ema, kui mina alguses olin. .. Siis võimaluse korral olge neile alguses nii palju toeks kui võimalik!
xoxo