Olen kirjutanud palju erinevatest elulistest teemadest, küll pohhuismi väest (PS! kui Sa lülitad harva selle ” pohhuismi nupu ” sisse, on tulemused kiired kaduma), inimestest, erinevatest situatsioonidest ..janiiedasi.
Olete ehk ka märganud, et mu postituste sagedus on muutunud. Tunduks justkui kirjutan üht, aga teen teist. Hetkel nii just ongi. Minu probleem (kas ka mõne Teie?) on endiselt selles, et suudan võtta enda kanda nii palju kohustusi, mis tegelikult üldse pole minu kohustusedki. Aga mind on nii õpetatud. Alati abivalmis olema, aitama.. TEISI.
Olin taas võtnud hiljaaegu suure KOHUSTUSE enda kanda.. nimelt oli see mu ema juubel. Erinevad nõud, toolikatted, laudlinad jne jne jne. Tal polnud võimalik seekord “cateringi” teenust kasutada ja ma mõtlesin, et mis seal ikka nii rasket saab olla. Oli ikka küll raske. Pidu oli tore. Ise poolenisti “cateringi” teenust pakkuda, mitte nii tore.
Iga selline olukord.. paneb mind aina uuesti mõtlema, MILLE KURADI PÄRAST SA PEAD KÕIGILE ALATI HEA OLEMA?
KUNA SA SELLE ÜKSKORD OMETI LÕPETAD?
STRESS.
Stressi korral häirub hormonaalne tasakaal ning vallanduvad stressihormoonid (nt kortisool), mis avaldavad negatiivset mõju kõigile elundkondadele. /https://et.wikipedia.org/wiki/Stress/
Stressitekitajatega kokku puutunud kehad toodavad rohkem insuliini, mis soodustab rasvade ladestumist. See tähendab, et inimese kaal võib muutuda, mitte nii positiivses suunas..
Toitud tervislikult, teed trenni, aga kaal ei lange või tõuseb stressi tõttu.
Reegel : ÄRA ELA NII, ET SA PEAD KELLEGILE KOGUAEG MIDAGI TÕESTAMA, KELLEGILE “MEELEJÄRGI” OLEMA – KES SINU “MEELEJÄRGI” ELAB? Just nii, enamasti mitte keegi.
Ei, ma pole nii isekas, et nüüd oma lähedased ära unustan. Vähem pinget kõigi ja kõige suhtes.. Sellest peaks piisama.
Kõik kes Te kirjutate postituse alla, mis on Teie arust suurimad stressi tekkepõhjused, olgu selleks siis suhted, töö vm LOOSIN MA VÄLJA HOTELLIVEEBI 50-EUROSE KINKEKAARDI! (loos läheb lukku 27.10.2018)
xoxo
Kristiina
15 kommentaari
Eks see ongi need liigsed kohustused. Ka mina ei oska öelda ei aga tegelikult peaksin tegema vaid seda mida ise soovin. Siis poleks need kohustused vaid pigem tegemiserõõm. Aga k i ndlasti tekitab stressi ka asjade viimasele minutile jätmine…prrr.
Jaa, nõus ka eelmise kommentaariga. Muidu ei olekski hullu aga kuna olen tohutu viimasel minutil liigutaja, siis on jube stress kui vaja kellapealt kuhugi jõuda aga hommikul sai kohvi taga liiga kaua venitatud ning hiljem ajad närviliselt lapsi taga, et kuidagi ikka õigeks ajaks arstile-laulma-puhkama jne jõuda (… mida üldjuhul ma ei jõua, vaid ikka hilinen vähemalt 2min ja jõuan kui tegevus juba käimas). Iseenesest ajaplaneerimise oskus kindlasti tõuseb koos lastega märgatavalt isegi minusuguse kroonilise hilinejaga.
Stressi tekitavad negatiivsed suhted, mille küljes riputakse ja ei osata lahti lasta.
Loen sinu teksti, nagu oleks selle ise kirjutanud. Viimasel ajal tõesti on nii suur stress just kohustuste pärast. Nüüd aga see mõjutanud juba minu tervist: meeletud migreenihood, unetus ja närvilisus. Lisaks kannatas pere. Kuna mu töö on seotud lastega ja loominguga siis on päris raske ennast asjadest välja lülitada. Aga paar päeva tagasi kui tabas jälle tõsine migreenihoog, vaatasin öösel peeglisse sellele räsitud naisele otsa ning ütlesin et aitab. Püüan mitte lahendada teiste muresid, me kõik peame ise hakkama saama ja ka mul on õigus rahulikule elule, mitte pidevale pingele. Kaks päeva olen selles taktis juba liikunud. Kaasa aitab hetked kasvõi 10 min omaette olla. Või kui ei tee asju ära, mis siis ikka juhtub. Me oleme inimesed, mitte robotid. Kahju et teised inimesed üksteist hinnata ei oska…
Eks ta nii kipub olema Kristiina. Olen ka ikka ja jälle pidanud pettuma teiste suhtumises, püüad ise teistele head teha, aga vastu saad… mittemidagi. Lastakse lihtsalt üle. Kurb. Teine stressiallikas on ka pidev kiirustamine, kogu aeg on vaja kusagile kella pealt joosta ja mitte ükski hommik ei saa ma kodust lapsega välja ilma kisa tõstmata. Jällegi kurb… Jah, tunnistan, minu viga, ei saa hommikul õigel ajal voodist välja, seega selle võib lugeda veel kolmandaks stressiallikaks – vara ärkamine, kõige kohutavam osa päevast.
KÕige suurem stressi allikas minu jaoks momendil on teha tööd, mida ma ei armasta! Lisaks sean ma ise endale asjadega toime tulemiseks alati mingid ajalised piirangud ( mis enamasti siiski on varuga) ja kui ma ei suuda nendest kinni pidada, siis ma lähen lausa endast välja. Siis pean endale meelde tuletama, et mul on ju veel aega ja midagi ei ole katki! Oeh.
*Katkised suhted perega/partneriga
*Liiga palju kohustusi
*Vale töö
*Mured lähedase inimese pärast
*Madal enesehinnang
Tere, minul tekkitab stressi kaal… hiljuti liitusin Erik Orgu toitumiskavaga- parim otsus üldse. Varsti on meie perel ees kolimine, ei tea kuidas laps uues riigis toime tuleb. Endal tuleb hakata otsima tööd, õppima keelt jne. Ja siis veel teismeline õde, kes arvab et tema teab maailma asjadest kõike! Kaunist sügist ja leidkem igas päevas midagi rõõmsat 🌞
Suhted peres. Nt mul koolilapsed ja pidevalt muretsen nende pärast ja olen stressis. Kuigi nad juba sellises vanuses, et peaks ise hakkama ka saama, aga ikka ma kontrollin neid hindeid ja iga õhtu õiendan millal nad ometi õppima hakkavad. Täiega stresaan, kuidas nad küll tulevikus hakkama saavad, kui praegu nii laisad on. Tunnen pidevalt, et endale justkui ei saagi elada. Jätan minemata kohtadesse, kuhu tahaks, aga ei saa kuna tahan pidevalt kontrollida kas kodused saavad hakkama.
Enne suve kukkusin õnnetult ja olin mõnda aega kipsis. Ka see viis stressi ja isegi kilod kogunesid. Mul oli tunne nagu ma ei saagi kunagi enam jooksma minna ja ei parane. Ka vereanalüüsid näitasid, et kortisooli tase on liiga kõrge. Nüüdseks olen paranenud õnneks ja ikka püüan negatiivseid mõtteid eemale hoida ja endale aega lubada.
Liigpaljude kohustuste vōtmine samamoodi!
Tundsin end selles postituses täitsa ära. Hetkel pean end jagama kooli, töö ja kodu vahel ning tervis annab märku, et võta rahulikumalt. Pole kunagi nii palju haige olnud, kui viimaste kuude jooksul. Organism võtab lihtsalt kõik võimalikud haigused ja viirused külge.
Mulle tekitavad ka liigsed kohustused stressi. Väga raske on, kui ei oska “ei” öelda. Siis juhtubki, et ühel hetkel on kõike liiga palju. Lisaks on minu jaoks suurteks stressiallikateks üle mõtlemine, liigne muretsemine ja negatiivsed suhted.
Minu jaoks on üks vanasõna nagu rusikareegel siiani olnud: “Ükski heategu ei jää karistuseta.” Kui palju kordi olen üritanud ka nuppu “po**uism” sisse lülitada, aga eii.. siis tuleb keegi kes kohe oskab sõrmenipsuga sellevälja lülitada ja siis ma jälke olen hea ja pärast istun põhimõtteliselt “nuga” seljas. Olen näinud seda suhetest, sõprusest, töökollektiivis. Stress tuleb ja ei lähe üleöö ära, meeletu töö iseendaga, süübimine iseendasse ja vastu hakkata oma: aga aitan ükskord veel. Meeletult armastan vaadata inimesi kes on mõnusalt-mõõdukalt isekad 👌 Sa tead oma väärtust ja väärtustad aega just sulle endale ja päike hakkab paistma !
Olen aastaid “orav rattas” olnud ja mulle tegelikult selline eluviis sobib. Mis mind kõige rohkem ära kurnas ja stressi viis, oli tahtmine anda endast igal pool maksimum. Jah, lohakalt ei ole mõtet asju teha, ehk tuleks hoopis vähem kohustusi krabada, aga siiski. . Järeleandmisi hakkasin esmalt tegema kodus: ka elukaaslane võiks märgata ja aidata koristada. Ja kui ei aita, siis noh, elame nii nagu on 😀 Lõpuks vahetasin ka tööd ja nüüd on elu juba päris ilus 🙂
Ainus stressiallikas ongi TEISTE INIMESTE PROBLEEMID. Kuigi olen juba vaikselt õppinud tegelema oma asjadega, siis vahel ikka tuleb neid pseudokaid vahele. Näiteks inimene palub sinult teenet. Sina hullult sebid ja möllad, et kõik korraldatud saaks ja siis see inimene nii muuseas ütleb, et ah, ei, ma tegelikult mõtlesin ümber. Siis hakka kõiki asju tühistama ja jääd veel ise lolli valgusesse teiste silmis. No täiega ajab stressi.
Muretsemine, teiste inimeste mured enda kanda võtmine. Kui lähedane inimene ei taha sinust aru saada, vaid ajab oma joont, teeb sulle etteheiteid märkamata ennast.